/Tsensuur, privaatsus ja Internet

Selle nädala ülesandeks on anda ülevaade mõistest “digiaedik” (digital enclosure) ja lahata selle olemust.

Mõiste digital enclosure on võtnud kasutusele Mark Andrejevic ja kirjeldab põhjalikult artiklis Privacy, Exploitation, and The digital enclosure. Definitsiooni kohaselt tähendab see järgmist: “Digital enclosure – the creation of an interactive realm wherein every action and transaction generates information about itself“. Artiklis on mõistet püütud seletada väga erinevate nurkade alt, ent kokkuvõtteks võiks öelda, et tegemist on üsna laialivalguva mõistega, mida paremini seletaks ehk konkreetsed näited. Nõndanimetatud digiaedik on mõiste “interaktiivse” ruumi kohta, kus iga meie tegevus jätab jälje ja loob uut informatsiooni – nii ajas kui ruumis (ja seega mitte üksnes arvuti taga) ning privaatsust kui sellist tegelikkuses ei eksisteeri.

…

Tavainimene üldiselt ei aima, et iga tema liigutus salvestub kuhugi ning muutub statistika osaks – informatsiooniks, mida kasutatakse turundusvõrkude ülesehitamiseks, temale endale müümiseks ja halvemal juhul ka väljapressimiseks. Kui inimene vahetab informatsiooni endast ligipääsu eest hüvedele – kaupadele ja uuele informatsioonile ligipääsemise (nt jagamiskampaaniatest Facebook’s, teenusepakkjate subscribe’ist ja kliendikaartidest tasuta WIFI ja Googel Drive’ini) vastu, siis loob ta endast virtuaalse keha, millel on vanus, elukoht, krediitkaart, tarbijaharjumused, muusikamaitse ja lemmikrestoran.

Isegi kui inimene väldib digitaalseid seadmeid, saab temalt siiski digitaalset informatsiooni. Näiteks tuntud lugu Ameerikast, kus vihane isa tormab poodi ning nõuab kohtumist juhatajaga, sest tema teismelisele tütrele oli saadetud kuponge lasteriietele ja hällidele ühe tuntud kaubandusketi poolt. Mees oli süüdistas nimelt poeketti ja nende müügimeeskonda ja koguni selles, et viimased üritavad ta last mõjutada rasedaks jääma. Juhatajal polnud aimu, millest mees räägib, kuid pärast andmete kontrollimist ilmnes, et tõepoolest on kauplus saatnud rasedatele mõeldud kupongid tema tütrele. Paar päeva hiljem, kui poest helistati, et veelkord vabandada, teatas mees, et oli oma tütrega rääkinud ning viimane on tõepoolest rase ning sünnitab augustis. Tuli ilmsiks, et kaubanduskett oli statistika abil koostanud nimekirja 25’st tootest, mis indikeerivad, et naine on lapseootel ja seda ka üsna täpselt. Kui 23-aastane Jenny ostab märtsis kakaovõid, suure käekoti, mis sobib mähkmete kandmiseks, tsingi ja magneesiumiga toidulisandeid ning helesinise vaiba, siis on 87% tõenäosus, et ta ootab last ning sünnitab arvatavasti augustis. Nagu loost selgub, siis piisas vaid krediitkaardi kasutamisest, et pood teaks, millal sa sünnitad.

Samasugust informatsiooni jätab maha iga meie liigutus, kuid lisaks meie enda tegevusele loovad meist ka kuvandit meie tutvused ja sõbrad sotsiaalvõrgustikes, kes omakorda on potentsiaalsed kliendid ja statistika. Sealhulgas võib natuke liialdades ehk öeldagi, et lisaks endale “müüme me maha” ka võib-olla ka teisi, kas või oma vanaema.

Mugav on, kui booking pakub sulle õigeid reisisihtkohti, ilmateade tuleb asukoha järgi ja sünnipäevaks saabuvad “üllatusena” just sulle sobivad eripakkumised.. Olgu sellega täpselt, kuidas on ja kuidas kellelgi meeldib, ent on üks suur AGA. Selle aga eest anname me aina enam ära oma privaatsust, sest fakt on, et toodame tohututes kogustes (olenevalt muidugi inimesest, ent siiski) tasuta informatsiooni, mida saab muuta hinnaliseks varaks, kuid me ei oma kontrolli, kes seda kasutab, seda salvestab ja lõppkokkuvõtteks kasu saab..

/Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Seekordseks ülesandeks on valida välja üks Virginia Shea 10 käsust ja tuua näiteid omaenda kogemustest.

Valisin 5. käsu ehk “Näe võrgus hea välja”, mis hõlmab endas mitmed teised käsud olles nagu esimese nelja käsu koond.

“Võrgus esineb igaüks vaid oma sõnade kaudu, sõnad annavad “virtuaalinimesele” kas parema või halvema “väljanägemise”.”¹. Seda väljanägemist veebis võib sõnadelt arendada edasi kõikidele aspektidele -lõpliku kuvandi loovad kõik tegevused veebis kokku – ehk milline on kokkuvõttes sinu Google’i otsinguprofiil. Järgnevalt toon välja mõned näpunäited, kuidas võrgus mitte-nii-hea-välja-näha.

Ei ole vähe juhtumeid, kus eesmärk hea välja näha on muutunud niivõrd oluliseks, et maalitakse endast kokkuvõttes parem pilt kui tegelikult seal taga ollakse. Näiteks suuremates suhtlusvõrgustikes nagu Facebook või LinkedIn, kus ise tegutsen, tundub  selline nähtus olevat vägagi levinud. Lisaks tavalisele ilustamisele olen saanud näiteks sõbrakutseid ja kirju inimestelt, keda ma ei tunne soovi ja selgitusega laiendada connectionite hulka, et seeläbi parem/mõjukam/ilusam silma paista (tekitab küsimusi küll?). See on juba üsna äärmuslik käitumine tõepoolest, ent sellist tavapärast (esmapilgul mitte nii silmahakkavat) profiili nn ületuunimist, kus nähakse eriliselt vaeva, et kõik parimad oskused ja omadused ritta seada, esineb aga päris palju. Ehtides end tihtipeale muidugi ka võõraste sulgedega.. See jätab tihtipeale inimesest võltsi, “tehtud inimese” mulje, eriti nende jaoks, kes inimest päriselt teavad. Seega liialdustesse võrgumaailmas ei tasuks suhtuda kuidagi kergekäelisemalt, muidu võivad veel head kavatsused lõppkokkuvõttes hoopis karuteene teha.

Veel üks teada-tuntud teguviis, mis võib väljanägemisele paraja põntsu panna on Facebookis igasuguste asjade postitamine. Tean kahjuks ka ise inimesi, kes postitavad siiani igast enda sammust detailseid ülevaateid, kas siis piltide või tweet’de (lisaks uus trend tundub olevat lausa lühiklipp) näol ega adu nende mõju. Mingil määral ja mõõdukalt on taoline postitamine arusaadav – täiesti loomulik inimlik edevus. See tähendab, saan aru, kui keegi postitab vahel harva pilte või juttu mingist eksootilisest reisist või muust olulisest sündmusest tahtes oma rõõmu teistega jagada – jagatud rõõm on ju topeltrõõm ja kes ei oleks seda teinud. Mõnikord võivad sellised “uudised”ollagi täitsa huvitavad ja miks mitte – eks see olegi suhtlusvõrgustiku üks aspekte. Samas esineb kahjuks ka täielikke äärmusi, kus netti satub valimatult kõik. Üks huvitav fenomen seejuures on, et selliste inimestega vestlusse langedes tuleb liiga tihti ette seisakuid vestluses, sest ma ei olegi kursis, mida ta eile õhtul tegi. Küsimuse peale, et kuidas sa ei tea (et me käisime eile Restoranis X lapse sünnipäeva tähistamas, sõime seda-toda ja kolmandat ning naelaks, et mees ei maksnudki arvet) oskan vaid õlgu kehitada. Esiteks, kuidas saab keegi eeldada, et ma nende tegemistel üksikasjalikult silma peal hoiaksin (?), teiseks, kas tõesti peab kogu maailm siis sellest teadma (?). Viimane näide käib küll rohkem ehk käsu nr 4 (“Austa teiste inimeste aga ja võrguühendust”) alla, ent mõjutab otseselt ka väljanägemist võrgus.

Kokkuvõttes on võrgus hea välja nägemine ilmselgelt oluline, mistõttu taolised võrguapsakad ei ole just hea mõte; eriti muidugi väikses Eestis, kus jutud nendest levivad kiiresti ja hiljem seda tagasi pöörata võib olla päris keeruline ettevõtmine. Jääb vaid loota, et tulevikus hakatakse võrguväljanägemisele enam rõhku panema. (Võib-olla peaks masspostitajatele viskama õnge ja postitama 10 käsu lingi? 🙂 )

/IT proff .. ?

Lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis aastal 2015 (vajalikud eeldused, omadused ja oskused)

Mis iseloomustaks just Eesti IT proffi?
Et Eestis rahvaarv on väike, siis on ka IT inimesi suhteliselt vähe. Oluline on osata suhteid luua ja ka hoida – säilitada hea läbisaamine endiste (ja luua soodne pinnas tulevaste) kolleegidega suhtlemisel, sest ringkond on väike ja jutud levivad kiiresti. Üheks oluliseks eelduseks edukaks toimimiseks ongi sotsiaalne kapital.

Väike IT spetsialistide arv tingib võõrtööjõu sisseostmist lisaks loomulikele protsessidele vast veelgi. Juba praegu on IT-ga tegelevates ettevõtetes väga rahvusvaheline seltskond. Seega tuleb olla kindlasti mitme keele oskaja*. Siinkohal ei pea siis nimelt silmas mitte programmeerimiskeeli, kuid loomulikult ka neid. Samas jällegi tundub, et otsitakse siiski enam just konkreetse keele** oskajad, vähemalt töökuulutusi vaadates on see silma hakanud. See aga ei tähenda, et see alatiseks nii jääb, sest kohaneda ja uut õppida on IT profi jaoks elementaarne.

Hea kohanemisoskus ja õppimisvõime ongi vist eeldus nr 1, sest IT valdkond muutub ja areneb igapäevaselt (-tunniselt?). IT proff peaks olema seega avatud muutustele – paindlik asjaarmastaja, kes on valmis tegema enda konkreetsetest tööülesannetest (kui selliseid üldse täpselt paika pandud on) enam; suutma näha ka kaugemale ehk selline loominguline raamist välja mõtleja.

Suhtlemisoskus

Oskus suhelda tuleb kasuks igal elualal, ei ole ka IT sektor mingi erand. Pigem vastupidi. Ennekõike on vajalik see selleks, et efektiivselt töötada meeskonnas (nt scrum) ja vältida puudulikust kommunikatsiooni tekkivaid vigu, möödarääkimisi. Lisaks, et meie ettevõtted on väga väikesed ja ressursse napib võrreldes muu maailmaga, peab Eesti IT profil olema vast veelgi enam valmidust ise härjal sarvist haarata. Edukaks toimimiseks, eriti start-up’na tegutsedes tuleb väikese meeskonna IT profil olla nii iseenda ja oma meeskonna turundaja, ärimees, sekretär, psühholoog.. Samuti võib juhtuda ka et jurist, raamatupidaja, sohver ja nõnda edasi. Selleks on aga vaja omada nii suhtlemisoskust kui laia silmaringi. See omakorda tingib järgmised vajalikud omadused – avatus, proaktiivsus.

Tegelikkuses kehtivad need omadused kõikide edukate inimeste kohta nii ITs kui mujal, seega selleks, et olla pärisproff, peab olema veel mingi lisaväärtus.

Arvan, et üks pärisproff ei tea, et ta on proff. Või siis teab, et ta midagi ei tea (midagi sokrateslikku) – teab, et ta kõike ei tea ja tahab koguaeg rohkem teada ja areneda. Mitte ebakindlusest tulenevalt, vaid sellepärast, et ta ei tee asju tunnustuste, kõlava nime või ainult raha pärast, vaid ennekõike asja iseenda pärast – ajendatuna soovist asjaga tegeleda ja võib-olla suures plaanis midagi paremaks teha, maailma paremaks muuta.

—

*kuigi peamiselt on selleks inglise keel, mis on iseenesest elementaarne, sest programmeerimiskeeleks on samuti inglise keel

**programmeerimiskeele

/IT, riskid ja ergonoomika

Seekordseks ülesandeks on kirjeldada kaht tarkvaralahendust, mida võiks pidada tarkvara ergonoomika positiivseks ja negatiivseks näiteks.

Ülesanne on tegelikult üsna paras pähkel, sest esimese hooga ei kerki pea ühegi äärmiselt positiivset või negatiivset näidet silme ette, vaid üksnes hulganisti tublisid keskpäraseid lahendusi. Loomulikult on paremaid ja natuke kehvemaid aspekte igal tootel, kuid enamasti kogu programm siiski üheselt ergonoomiselt heaks/halvaks määratletav minu meelest ei olegi, või siis ei oska seda näha, ja minu jaoks täidavad need enamasti siiski oma eesmärki. Samas, ikka leidub mõni omadus, mis muudab paraja prohmaka üsna kasutatavaks või vastupidi, leidub mõni pisiviga, mis võib osutuda mõne kasutaja jaoks äärmiselt häirivaks või koguni kasutamist võimatuks tegevaks asjaoluks. Järgnevalt räägiksin tarkvarauuendustest, mis on muutnud (minu) kasutajakogemust.

Üheks positiivseks näiteks võib tuua SEB Pank Internetipanga keskkonna, mille kasutaja ma ise olen ja mille kohta võiks täitsa hea sõna öelda – see on aastatega muutunud kordades kasutajasõbralikumaks. Veel mõni aeg tagasi ei saanud seda aga kindlasti väita. Täpselt, mis muutunud on, kahjuks enam ei mäletagi, kuid põhised kitsaskohad on siiski meelde jäänud.

Põhiseks probleemiks oli kunagi see, et võis kuluda kohutavalt palju aega, et midagi üles leida ehk lehe ülesehituses puudus eriline loogika. Nüüd aga on nupud vägagi oodava tulemusega. Samuti on tooted-funktsioonid kirjeldatud nii, et igaüks võiks neist aru saada.

Kui eelnevalt esines  vigu ühilduvuses (eeldatavasti brauserist tulenevalt, kuid siiski) – Internetipank viskas pidevalt välja, kord ei töötanud mobiili-ID, kord tavaline ID-kaardilugeja allkirjastamisvõimalus jne, siis nüüd selliseid probleeme ei mäletagi esinenud olnud.

SEB on seega parendanud oma kasutajaliidest. Internetipangas on kasutajal sisuliselt kõik käe-jala juures, on üks lai põhimenüüriba, mille abil kogu vajalikud põhitoimetused ära saab teha. Reklaamivad nad end samuti “Internetipank on lihtne. Selle kasutamine ei nõua erilisi arvutialaseid teadmisi. Funktsioonid on arusaadavad ja loogilised, mida täiendavad peaaegu igal leheküljel kasulikud nõuanded. Kui peaksidki jääma hätta, siis saad abi abiinfo tekstidest või klienditoe numbrilt”.

Konkurendi Swedbank’i klient ma ise ei ole, kuid olen kuulnud nurinat, eriti äriklientidest kasutajate poolt, et seal olevat olukord pigem vastupidises suunas liikunud – kunagise kasutajasõbraliku keskkonna asemel vaatab vastu nüüd hoopis midagi muud. Vot ei oska öelda.

…

Negatiivseks näiteks tooksin veebipõhise projektijuhtimise tarkvara – Asana. See on muidu äärmiselt mugav ja kasulik(!) tööriist igasugusel asjaajamisel, millesse on hõlmatud mitu inimest ja tähtajad (kuigi saab ka kasutada nö üksi, endale näiteks päevaplaani-do-to-listi koostada).

Miks ma Asana lõppkokkuvõtteks negatiivsena välja toon, on asjaolu, et pidevad uuendused on muutnud mugava keskkonna vägagi kohmakaks ja raskestikasutatavaks. Kasutan seda igapäevaselt, seepärast võib mõni muudatus seal mõjuda üsnagi traumeerivalt. Hiljuti näiteks muutsid nad välimust – kõik taskid, mis jooksevad inboxi on väga suurte mõõtmetega ja selleks, et midagi üles leida tuleb scrollida ikka omajagu aega, mis ei muuda selle kasutamist enam sugugi efektiivseks. Lihtsam on juba minna kellegi töölaua äärde aru pärima või helistada ja nõnda edasi.

Teiseks muidugi mustmiljon uut lisavidinat, mis on kindlasti toredad, aga muudavad kogu programmi liiga kirjuks ja põhifunktsiooni raskestihallatavaks..

Asanal oli tegelikult ka enne viimaseid suuremaid uuendusi negatiivseid külgi, näiteks oht, et mõni ülesanne (või isegi kogu projekt) kaob hetkega. See on imelihtne, sest backup sisuliselt puudub (olen kuulnud, et recovery pidi mingimoodi küll võimalik olema, kuid äärmiselt keeruline ja tülikas ettevõtmine) ja kui kogemata mõni rida backspace-ga kustutada (ise seda tähelepanemata) ja undo‘st, mis asub väikese kirjana kuskil allääres, mööda vaadata, ongi kõik kadunud (eks see võib ka vahest hea variant olla, kui mõnest eriti tüütust, kuid üsna ebaolulisest projektist tahta ühe hetkega igaveseks vabaneda niiviisi, et sest põhimõtteliselt ühtki jälge ei jää.. :), kuid vaevalt see funktsioon selle mõttega loodud on).

Mis täpselt muutus viimase suurema release‘ga, on võimalik vaadata järgmisest (vägagi positiivse tooniga) ülevaatest. Maitse asi. Minu meelest ergonoomiliseks uut lahendust kokkuvõtvalt küll nimetada ei saaks.

Ja veel, tundub, et pean end veelkord kordama. Nimelt kirjutan enamus iganädalasest ajaveebipostituse draftist mõni päev varem valmis, et siis viimasel päeval silm korraks peale visata ja seejärel postitada..

Täpselt 3 päeva tagasi, kui natuke juba kirja pandud sai, oli konkreetne keskkond (ajaveebikeskkond WordPress) hoopis teistsuguse välimusega. Seega üsnagi paradoksaalsel kombel seda blogipostitust avaldama hakates on tükk tegemist, et seda sooritust üldse lõpuni viia, sest enamik nupukesi on kuskile kaotatud ehk siis layout ei ole hetkel enam üldse mitte see (üldse mitte loogiline), nagu see varem oli..

Jällegi tundub, et püütud muuta seda paremaks, antud juhul lihtsakoelisemaks, ent vajalikke funktsioone tuleb nüüd taga otsida..

Ja veel, tundub ka, et iga järjekordse “paremaks muutmise” uuendusega käib enamasti koos ka mõni toodet parendav asjaolu, ka siinpuhul (Asana puhul on neid ka, näiteks teiste inimeste ülesannete jälgimisfunktsioon, chat ja võimalus edastada ülesandeid e-mailist otse taskide nimekirja..) Näiteks selgus just, et WordPressi salvestus toimub nüüdsest lisaks manuaalsele ka automaatselt, mis on vägagi hea uudis, sest kui unustada salvestus, ei kao kogu töö ja vaev lihtsalt ajaauku, mida tean nii mõnelgi kirjutajal kuulnud päriselt juhtunud olevat 🙂

/Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid – Kolm juhtumit, kus litsentsi valik on mõjutanud projekti käiku.

Litsentsi valik (või selle valimata jätmine) võib oluliselt mõjutada ettevõtmiste edasisi arenguid, õnnestustumist või ebaõnnestumist. Litsents peab olema kooskõlas selle eesmärgiga.

Parimaks positiivseks näiteks oleks vast Wikipedia, mis on olnud äärmiselt edukas projekt ja seda tänu just litsentsi – CC litsents – valikule, kuid räägiks hoopis mõnest teisest näitest. Positiivse näitena tooksin välja vabavaralise pilditöötlustarkvara (vaba tarkvara) GIMP (GNU Image Manipulation Program), mis on valminud paljude inimeste koostööna. Mulle endale programm väga meeldib ja see on osutunud vägagi populaarseks alternatiiviks kallile Adobe Photoshop‘ile, seda ka professionaalide jaoks. Ka näiteks Arvutigraafika kursusel pakuti samaväärse programmina see välja, kuid jäime esialgu siiski Photoshopi juurde. GIMP’i on mugav kasutada, sest see töötab kõigil suurematel operatsioonisüsteemidel. Ilus näeb välja ka.

GIMP’l on ka loomulikult ka mõningaid puudusi, ent tegemist on siiski tasuta tarkvaraga, mis on vägagi arvestataval tasemel pakkudes teistele samalaadsetele üha enam konkurentsi. Seda enam, et GIMP projektil on tegelikkuses lisaks ka äriline nüanss – teenitakse näiteks erinevate lisapluginate müügist. GIMP’ist ja selle ajaloost detailsemalt saab lugeda siit, võrdlust Photoshopiga vaadata siit.

Kuidas võivad litsentsiga seonduvad otsused ärilises mõttes karuteene teha?

Googeldades leiab koheselt hulganisti nippe ja nõkse, kuidas pääseda litsentside ostmisest ja kasutada programmi näiteks pärast prooviperioodi tasuta edasi. On ka selliseid näiteid, kus erilisi nippe ei olegi tarvis, sest litsents ise on üsnagi paindlik.

Näiteks jaosvara (shareware) litsentsiga WinRAR töötab põhimõttel “enne proovi, siis osta”. Tasuta kasutamise perioodiks on määratud 40 päeva, kuid tegelikkuses on võimalik programmi pärast prooviperioodi lõppu tasuta edasi kasutada, sest kasutust otseselt ei blokeerita nagu paljude teiste trial perioodiga toodetel. Kasutaja jaoks on see muidugi positiivne, ent litsentsi omajatel jääb seetõttu kasum saamata. WinRAR’i puhul on püütud probleemi lahendada nn norivara kasutamise abil (nagware) ehk registreerimata versioonil on pidevalt meeldetuletus kasutusaja lõpust ja püütakse kasutajat igal võimalikul viisil ostma suunata. See teeb kasutamise suhteliselt ebamugavaks, ent arvan, et enamasti siiski ostma ei hakata, sest on teisi võimalusi. Näiteks laadidakse alla mõni vabavaraline versioon samalaadsest tootest, näiteks 7-Zip (GNU LGPL litsentsiga). Seega äriliselt mitte kõige õnnestunum litsentsivalik – kannab suuri kahjusid ja pikemas perspektiivis on tõenäoline, et saab saatuslikuks (kui midagi ei muudeta).

Kolmandaks tooksin välja paljudes halvimate äriliste otsuste top 10 eesotsas figureerinud juhtumi, mis on samuti seotud litsentsidega ja mis on tagant järele mõeldes mõjutanud kogu IT-maailma arengut selliseks nagu ta just on.

1980. aasta oli märgilise tähtsusega Microsofti ajaloos. Selleaegne suurtegija arvutimaailmas (IBM) pöördus Microsofti poole, et viimane arendaks neile vajaliku programmi (interpretaatori). IBM-i eelnevad koostööläbirääkimised Gary Kildalliga olid nimelt liiva jooksnud ja IBM pöördus üsnagi suuresti juhuste kokkulangevuste tõttu lahenduse leidmiseks Bill Gates’i poole.

Microsoftis alustati uue operatsioonisüsteemi arendusega (86-DOS baasil). Valminud tarkvara müüdi IBM-le ühekordse tasu eest 80,000 dollarit, kuid tingimusel, et Microsoft võib endale jätta programmi õigused. See oli määrav, sest Gates oskas ette näha, et teistel arvutitootjatel võiks olla soov seda järele teha. IBM nõustus ja MS-DOS‘st võis tänu sellele saada Microsofti rikkuse nurgakivi… Kui IBM oleks soovinud litsentsi täielikult endale, siis oleks üsna tõenäoliselt läinud kõik teistmoodi. Täpsemalt on juhtumi kohta võimalik lugeda siit

Kogu litsentsimajandus kui nii võiks nimetada on iseenesest huvitav, kuid vaieldamatult on tegemist äärmiselt kompleksse valdkonnaga. Litsentseerimine on muutunud äärmiselt peeneks teaduseks ja ega ilma asjata ei naljatata selle üle, kuidas ettetvõtjad on sunnitud kasutama tihtipealt spetsiaalselt koolitatud juristide abi ja roppu raha, et selles rägastikus ellu jääda. Kuidas litsentsid võivad mõjutada äri on palju kirjutatud. Leiab ka mitmeid tasuta artikleid, millised trendid valitsevad ja miliseid litsentse eelistada, näiteks. Õige litsentsi valik on seega oluline, sest mis ühele ärile sobib ei pruugi seda sobida teisele ning nagu väljatoodud näidetest selgub, tuleks mõelda ka 2 sammu ette.

/Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber – piraadiparteilased ja autoriõiguste reform

“Piraadipartei on poliitiline algatus, mille eesmärgiks on koondada inimesi, kes soovivad luua soodsat pinnast tõeliselt vabale, demokraatlikule ning kultuursele infoühiskonnale.”¹ Selgitus ütleb ära, kes nad on ja mida nad taotlevad. Piraadiparteilased Rick Falkvinge ja Christian Engströmi on avaldanud raamatu “The Case for Copyright Reform”, mille ideeks on tõstatada arutelu autoriõiguste küsimuses ja südamele panna, et olemasolevat süsteemi tuleks kiiremas korras muuta, et ülalnimetatud eesmärke realiseerida saaks, ning pakuvad välja enda lahendused.

Piraadiparteilaste peamiseks ideeks on autoriõiguste säilitamine ainult ärieesmärgiga kasutamisel. See tähendab, et nende eesmärgiks ei ole kindlasti autoriõigusi kaotada, vastupidi, nad hindavad autori (mitte nt mänedžerid, produtsendid ja igasugune muu hord seal ümber) õigusi oma loomingule (moraalne õigus), vaid soovivad reformida jäika ja kallutatud süsteemi, milles tegelikult päeva lõpuks ei võidaks mitte keegi; ma arvan, et ka mitte suurkorporatsioonid.

Olulise punktina tuuakse välja õigus privaatsusele, mis on kindlasti olulisem kui korporatsioonide kasumimarginal, sest selleks, et tuvastada võimalik pettus ja tagada praegu kehtivad nõuded, tuleks muuhulgas nuhkida ka inimeste privaatsfääris, mis aga ei ole loomulikult normaalne. Kuidas aga leida tasakaal “hundid söönud, lambad terved” on tegelikult üks äärmiselt keeruline teema, ent nad on toonud välja peamisi pidepunkte ja mõtteid, mis tuleks nende meelest kiiremas korras ellu viia:

Autoriõiguste kaitse kehtivusaja langetamine praeguse 70 aasta pealt (pärast autori surma) 20 aastale. Loomingule peaks kehtima autoriõigus, kuid autori eluiga + 70 aastat on ebamõistlkult pikk. See oleneb loomulikult eesmärgist, olukorrast, aga see aeg võiks olla kindlasti lühem, minu poolest veelgi lühem, nt 10 aastat, sest autoriõiguste kaitse pikkus tundub tekitavat pigem pahameelt ja probleeme kui kasu. Näites igasuguseid jaburaid olukordi. Näiteks mõni õppejõud soovib loengus kasutada mõnda klippi rariteetfilmist, mille autoriõigused kehtivad ja selle kasutuse kohta arupärimine oleks paras Kolgata tee. Samuti ei ole kehtivusaeg äriliselt mõttekas – toovad välja õige mõtte, et ükski investor ei ole huvitatud nii pikaajalisest investeeringust ja pakutakse nii ühiskonna kui investorite huve kaitsva lahenduse.

Autoriõiguste uuendamine 5 aasta hiljem ehk vanemateta laste probleem

Tuuakse välja laialdane probleem, kus soovides kehtivate normide suhtes korrektselt käituda ja materjali kasutamiseks-jagamiseks loomingu autorilt luba küsida, ei ole neid reegleid vahel isegi parima tahtmise korral võimalik täita või võib see osutuda äärmiselt keeruliseks ülesandeks, sest autorit ei ole võimalik lihtsalt üles leida. Sellise kummalise probleemi lahendamiseks pakuvad välja kohustuse teose autoril autoriõiguste säilitamiseks 5 aastat pärast töö avaldamist enda töö uuesti registreerida.

Pean tunnistama, et pole kunagi sellise probleemiga pidanud silmitsi seisma (või ole ehk osanud sellele tähelepanu pööratagi) ega olnud ka sellisest varem kuulnud, kuid tundub üsna tülikas asjaolu ning sellisel viisil autorite “väljakutsumine” on päris hea mõte, mida ellu viia, et elu lihtsamaks muuta.

Tasuta jagamine – Sharing is Caring – kasumiteenimise eesmärgita jagamine inimeselt inimesele peaks olema lubatud. Tehnoloogia areng on teinud igasuguse kultuuriammutamise ja levitamise inimesele mugavamaks ja lihtsamaks ning miks peaks seda pidurdama? Vanasti, enne piiravaid monopole, ei pidanud inimesed pead vaevama selle üle, kas normaalsena tunduv tegevus – näiteks andmekandjalt muusika kopeerimine ja laenamine või kinkimine sõbrale – on ikkagi seadustega kooskõlas või võib juhtuda, et tahetakse hoopis vastusele võtta. Arvan, et selline jagamine võiks olla piiranguteta, sest sellest ei tohiks küll keegi vist otseselt kahju saada, pigem vastupidi. Näiteks, kui jagatakse tasuta muusikat ja autor selle eest otseselt kasumit ei teeni (plaadid jäävad müümata), siis suures plaanis võib see olla pigem võit, sest inimesed, kes võib-olla muidu ei oleks kuulnudki sellest artistist, saavad tänu jagamisele teadlikumaks, artist kogub populaarsust ja inimesed lähevad hoopis kontserdile (reeglina kallim kui plaat) ja loomulikult ostavad sealt lisaks igasugust nänni, võib-olla ka plaadi ning artist teenib ka enda kasumi. Loodetavasti see on nii.

Ja kui ongi mõni konkreetne materjal, mis ei kuulu jagamisele, siis vähemalt peaks olema see nii lahendatud, et sellist materjali ei oleks tehniliselt võimalikki jagada

Olemasoleva teoseosa kasutamise ja modifitseerimise õigus. Piraadid toovad välja, et hetkesüsteem mitte ainult ei pidurda kultuuri levimist, selle meelelahutuslikku poolt, vaid ka loometööd ennast. Selle lahenduseks võiks lubada erandid olemasolevaid töid oma töös kasutada (näiteks paroodiad, remixid). Nõus. Ei näe selles probleemi, miks peaks see olema piiratud. Pigem arvan, et see tuleks jällegi kasuks – ka algse töö autor koguks nt õnnestunud paroodia abil tuntust juurde.

Viimasena, DRM Digital Rights (Restrictions) Management – Digitaalsete õiguste kaitse (piirangute) ärakaotamine. DRM tundub olevat see kõige kurjem kurjajuur, piirates kohati kasutamist isegi konkreetse materjali täieõiguslikel omanikel. Näiteks olukorras, kus oled ostnud e-raamatu ei ole sul samas õigus seda jagada teistele (paberraamatu puhul sellist probleemi ei teki). Olen seega igati nõus selle kaotamisega.

Kokkuvõtteks, võiks öelda, piraadiparteil on igati õigus, et ühiskondlike protsesside mingitesse jäikatesse raamidesse surumine (enamasti eesmärk ärimeeste huve kaitsta, kuid seda õilsate eesmärkidega peita üritavad) ei täida pikas perspektiivis eesmärki, pidurdab arenguid või siis tekitab hoopis paigalseisu, sest vabadus tundub olnud asjade loomulik kulg ja on üsnagi juurdunud. Päris vabaks kõike lasta ei oleks samuti mõttekas – et päris igal otstarbel materjalide kasutus peaks olema vaba (nt meelelahutuslik osa), aga lähtudes mõistlikkusest ja põhimõttest, et kui teose autor sellest otsest rahalist kahju ei saa, siis ei tohiks see probleem olla.

Raamat leitav siit: http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf No rights reserve

Kahjuks pole ajanappuse tõttu tervet raamatut veel lugeda jõudnud, aga leidis endale lugemisnimekirjas igati väärilise koha.

/Info- ja võrguühiskond – Arvustus Pekka Himaneni raportile¹

Raport kirjeldab infoühiskonna problemaatikaid. Näiteks tuuakse välja 10 väidetavalt olulisemat trendi: vananev ühiskond, tööjõu üleilmastumine, ülemaailmne konkurents maksustamise teemal, süvenev lõhe arenenud ja arenguriikide vahel ja teisi teada-tuntud nähtusi.

Kuigi pealkirja põhjal võiks oodata süviti arutlemist maailma tasandil, andis raport eelkõige põhjalikuma ülevaate (ja mõtteainet) Euroopas toimuvatest protsessidest. Veidi pinnapealseks jäi arengute analüüs ja võrdluse koht teiste võimalike mudelitega. Põgusalt kirjeldati küll Ameerika neoliberaalset “nn Silicon Valley” mudelit (nõrgemad jäävad maha) ja riigi pool juhitud “nn Singapuri mudelit” Aasias (maksualandamise võidujooks välisettevõtjate ligimeelitamiseks), kuid põhirõhk ikkagi Euroopal, raport on üles ehitatud Euroopa heaoluriigi-infoühiskonna mudeli põhjal.

Raporti põhjal selgub, et antud Euroopa olemas olev mudel oli (on) stagneerunud, seda iseloomustab passiivsus – jätkusuutlikkuse tagamiseks peaks seda viivitamatult hakkama reformima.

…

Infoühiskonda kirjeldab Himanen suhtlusel põhineva loomingulise (creative) ühiskonnana, kus kõige olulisem ei ole mitte uus tehnoloogia nagu paljud arvaksid, vaid asjade uutmoodi tegemine – uutmoodi lähenemine.

Väärtuspõhisus – neljas stsenaarium

Raportis on Himanen kirjeldanud nn neljandat stsenaariumi, kuidas võiks tema meelest kombineerida heaolu- ja infoühiskonda. Selleks tuleks olemasolev mudel korralikult läbi analüüsida – liikuda proaktiivse poliitika suunas ehk keskenduda ei tuleks sellele, mis on juba juhtunud (mitte üksnes juba tekkinud probleeme kustutama), vaid selle asemel peaks olema ettenägelik ja suutma olukorda vajalikku radapidi suunata. Heaoluühiskonna langemist saab ära hoida üksnes muutuste abil. Absoluutselt nõus. Paradoksaalse kombel keskendus raport ise aga pigem sellele, mida oleks pidanud tegema ehk oli kujutus olemasolevast, ent ei analüüsitud eriti põhjalikult just uusi võimalusi.

Ootuspäraselt oli kirjeldatud Euroopa kultuuri alustalasid – klassikalise ajastu, kristliku traditsiooni ja valgustusajastu, väärtusi – universaalseid väärtusi, millele peaks rajanema see heaoluriigi ja infoühiskonna sulam.

Kõige rohkem oli mainitud – seega kõige olulisemaks on peetud – loomingulisust (creativity). Selles peituvat heaoluühiskonna tulevik, et tagada majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt tasakaalus areng.

Võrdse ja jätkusuutiku ühiskonna jaoks oleks vaja nn vastastikust globaliseerumist, migratsiooni. Kõlab küll üsna utoopilisena, kuid läheb veel kaugemale. Himaneni arvates võtmeideeks heaoluühiskonnas on võrdsus (caring), tähenduses, et peaksime igaüks töötama selle nimel, et oleks võimalik luua kõigile võrdsed võimalused, olenemata päritolust. Kuigi ideaalina kõlab see hästi, siis paraku ei usu, et see kunagi päris teoks saaks, kuid nõustun, et tasub selle nimel pingutada, et vähendada süvenevat ebavõrdsuset arengumaade ja arenenud rikaste riikide vahel. Samas stiililselt kohati häiris veidi pidev “ennast teiste olukorda” panemise vajalikkusele manitsev toon, sest tundus kuidagi üleliigne, sest on iseenesest mõistetav humaansuse esimene samm.

Raporti teises pooles oli ka konkreetsemaid näiteid ja ettepanekuid, näiteks mis puudutasid hariduse, vaimse ja füüsilise tervise-tervishoiu, töö valdkonda. Ettepanekuid tehti nt töökultuuri muutmise osas, kus oli mitmeid huvitavaid mõtteid, kuidas töötajate meelestatust paremaks muuta ja seeläbi tõsta produktiivsust, mis mu meelest annaksid küll soovitud tulemusele üldpildis palju kaasa. Näiteks hea meelega kasutaksin isegi võimalust, mida nimetati “tööaja pangaks”, mida paraku ei ole kuulnud praktiseeritavat, Eestis vähemalt.

Lõpetuseks, oli huvitav lugemine, eelkõige seetõttu, et kuigi antud raport on (eriti infoühiskonna kontekstis) üsna vana – rohkem kui 10 aastat tagasi avaldatud – siis temaatika on endiselt väga aktuaalne, kui mitte aktuaalsem kui kunagi varem Euroopa hetkesündmusi silmas pidades. Ja kuigi võiks eeldada loomingulisuse (leidlkkus, “härjal sarvist haaramise” võime vm) kasvu korrelatsioonis infoliikuvusega, ehk rohkelt innovatiivseid lahendusi kirjeldatud probleemidele, siis paraku see nii ei ole läinud. Olukord nii Soomes kui Euroopas üldiselt ei ole vahepeal paremaks muutunud, pigem vastupidi – märksõnadeks on endiselt passiivsus ja nn kadestamisühiskond. Selles mõttes oli raport liigagi ilus ja idealistlik, sest väljatoodud trendid on endiselt täiesti kehtivad. Tundub, et nn parimad ajad on möödas ja Euroopa näol on tegemist regressioonikursil triiviva ühiskonnaga.

—

¹ Himanen, P. (2004). Challenges of the Global Information Society. Kasutatud 25.10.2015. https://web.archive.org/web/20150320175001/http://www.eduskunta.fi/efakta/vk/tuv/challenges_of_the_globalinformationsociety.pdf

/Uus meedia ..? Blogimisest (ja ka “peavoolumeediast“)

Kui alles kümmekond+- aastat tagasi tähendas meedia sisuliselt ETV uudistesaadet, paari-kolme traditsioonilist ajalehte ja raadiokanalit, niisamapalju eriala-ajakirjandust, siis hetkel on pilt märksa hägusem.

Meedia on killustunud ja traditsioonilise meedia kõrvale on ilmunud väga palju erinevaid kanaleid. Piltlikult avalduks ehk killustatus juba näites, kus peaks väikese rühma inimeste seas laskuma ühega vestlusesse teemal “kas eile uudistes kuulsid/nägid/lugesid?”.

Kanaleid on palju, huvid on erinevad ja oluline uudis pole kõikide jaoks sugugi võrdselt oluline. Loomulikult ei ole peavoolumeedia kuhugi kadunud ja üle uudisekünnise ulatub ikkagi päevakajaline teema niiehknaa, kuid meedia on omandanud (ja omandamas veelgi enam) hoopis teist mõõdet kui eales varem. Ajaveebindus on kindlasti üks paljudest kanalitest, mis seda pilti rikastab.

• Sarnased huvid

Kui alguse sai ajaveebi pidamine päevikustiilis omakeskis jutustamisest, ennekõike enda ja võib-olla lähemate sõprade-pereliikmete jaoks, siis esile on kerkinud hoopis uutlaadi žanrid. Loomulikult on endiselt erineva tasemega blogimisi, (kui nii võib üldse hinnangud anda), ütleme siis niisama ajaviiteks kirjutamist, samas aga leidub ka väga kõrge tasemega kirjutisi, tihti spetsiifilistel teemadel, mida peavoolumeedia ei suudaks kindlasti katta. Kitsalt erialateemaliste, erihuve esindavate, ajaveebide jälgijaskond ulatub tegelikult massidesse, tihtipeale suurematesse kui “massimeedia” oma.

• Vaba õhkkond, mõtte- ja sõnavabadus ning samastumise aspekt

Blogimise kasuks (vahel ka miinuseks kindlasti, kui keegi üle piiri läheb) räägib kindlasti vabadus kasutada oma stiili, öelda välja mõtteid otse ja keerutamata ehk avaldada arvamust viisil, mis ehk tavalises meedias oleks vastuvõetamatu või vähemasti oleks mõningal määral taunitav. Selline lähenemine toetab ka loomingulisust – kõik meist saavad (ja julgevad rohkem) olla autorid, rääkida kaasa näiteks ühiskonna-asjades, tekitada arutelusid, võib-olla muuta niiviisi asjade käiku…

Blogi on inimeselt-inimesele kommunikeerimise vahend, mis tähendab, et mitte ei pea piirduma üksnes autoriteetide kohati üsna kuivade kirjatükkidega, vaid on võimalus valida. Igaüks, kes vähegi soovib võib (arvuti, Interneti ja ajaveebi olemasolul) seega proovida kirjutamist huvipakkuval teemal. Ja ehk leidub jälgijaidki.

Kokkuvõtteks, on märgata, et nn traditsiooniline meedia adapteerub ja jõudsasti – kasutatakse järjest enam “uue meedia” lahendusi, sh blogimist. Uudisnupukeste juures on pigem reegli kui erandina kas videolõiguke või terve veebipäevik, viide mõne asjaarmastaja või eksperdi ajaveebile või muu interaktiivne suunis järgmisesse kohta. Uus meedia on sulandunud. On tulnud, et jääda. Millisel viisil täpselt, seda me veel ei tea, kuid seda on põnev jälgida ja ka sellest osa saada 🙂

Lõpetuseks üks humoorikas võtmes video illustreerimaks ülalkirjeldatut..

—

Viited:

http://www.salon.com/2009/07/06/scott_rosenberg/

http://www.debate.org/opinions/has-blogging-become-more-influential-than-broadcast-media

/Noppeid IT-ajaloost: 3 ebaõnnestumist

• Google Nexus Q – limiteeritud funktsionaalsusega iludus

Esmalt peale vaadates ei oskaks sellest väikesest mustast kerast muud ehk oodatagi kui ehk mõni futuristliku touch’iga kujunduselement? Kahjuks või õnneks esmamulje tõest väga palju ei erinenudki – Nexus Q-d võib lugeda parajaks prohmakaks Google’i ajaloos, vähemalt otsingumootori abil leitud arvamustele tuginedes.

Vaatamata üliägedale disainile ja turundusrahadele ei saanud Nexus Q populaarseks. Võib öelda, et see hääbus tegelikkuses juba enne kui jõudis korralikult turule tullagi. Tekib õigustatud küsimus, miks? Välimus on paljulubav, kindlasti ei jäta külmaks ja kutsub lähemalt uurima, kuid agasid oli palju..

Põhiprobleemiks on seadme piiratus: Nexus Q-d saab kasutada üksnes spetsiaalse rakenduse abil ja Androidis. Veelgi enam, see on orienteeritud rangelt kahele kanalile võimaldades kasutada üksnes Youtube’i ja Google Play’d, välistades seega kõik teised saadaolevad teenused ja võimalused, mida praegune tarbija on harjunud tarbima (samuti ei anna see ka võimalust oma dokumente kasutada). Kusjuures tegemist on üsna krõbeda hinnaga tootega. Tundub üsna loogiline, et selline toode laia populaarsust ei kogunud, vaid jäi väga kitsa ringi nišitooteks. Seda nukram oli olukord seetõttu, et tegemist Google’i jaoks üsna märgilise tootega – ettevõtte esimene “laiatarbekaup”, mis on algusest lõpuni arendatud majasiseselt.

Nexus Q on hea näide sellest, kuidas tootedisain üksi ei müü ja oma “kaupa” peale suruda püüdes võib suure osa potentsiaalsest turust hoopis kaotada. Sellest tulenevalt võib pidada seda läbikukkumiseks.

• Teiseks köitis mu tähelepanu QR- ehk ruutkood ja selle lugu. QR kood on kodeeritud kahemõõtmeline maatriks Jaapanist. Tegemist äärmiselt põneva lahendusega, mis leiab(ks) kasutust vast kõikides valdkondades.

QR-koodi kasutusvaldkondadest vast levinuim on selle kasutamine erinevate toodete (ennekõike tootereklaamide) lisainfo kandjana.

Kahjuks erinevate uuringute põhjal teab QR-koodist ja oskab seda “lugeda” vaid 3% tarbijatest. Seega ei ole tegemist just populaarse lahendusega. Vastuargumendina väidavad ettevõtted, mis QR’i oma toote reklaamis kasutavad, et see on väga efektiivne turunduskanal. Jah, näiteks tehnikahuvilistele nooremale sihtgrupile kindlasti, kes seda kasutada oskavad, kuid laiem üldsus jääb sellest hetkel (veel?) puudutamata.

Üsna hiljuti näiteks Tallinnas Tammsaare tee ristmikul võis näha hiigelsuurel reklaamtahvlil QR-kood’i. Tekkis küsimus, kellele see mõeldud oli? Autojuhtidele autoaknast pildistamiseks? Tundub ohtlik. Jah, kuid pigem kaldun arvama, et suurem enamus õnneks isegi ei märganud seda, ei osanud tähele panna.

Piltlikult võiks sarnastviisi, kohati siis sõnaga “umbmäärane”, iseloomustada ka QR-lahenduse enda turundamist või õigemini selle puudulikkust, selle märkamatut imbumist tänavapilti (ja erinevate toodete ja teenuste juurde). Seega tegemist jällegi kitsale publikule mõeldud asjaga, sest “teavitustöö” on jäänud tegemata – peamiseks süüdlane siis praktiliselt olematu turundus nn tavakasutajale. Veel on vara öelda, kas tegemist lõpliku läbikukkumisega või mitte, ent siiani edu, nagu oodati, saavutatud ei ole.

• Kolmandaks, kauaoodatud kaunikene – Windows Vista? Paraku mitte. Kui Vista lõpuks pärast pikka ootamist välja lasti, oli paljude jaoks pettumus suur. Kuigi Vistat arendati pikalt, oli ta avaldamise hetkel valmis üksnes poolikult, beetaversioona, millega kaasnes hulganisti puudusi ja probleeme. Vista ei ühildunud tihtipeale olemasoleva riistvaraga ja kasutas rohkem süsteemiressursse kui pidanuks, näiteks rohkem kui tema eellane XP jne. Puudused takistasid Vista algselt planeeritud võidukäiku ja XP oli kuni järgmise versioonini kordades kasutatum kui uus Vista. Võib öelda, et Microsoft tuli sellest hästi välja, õppides veast ja mõned aastat hiljem lastigi välja uus versioon, Windows 7, mida peetakse õigustatult vigadeparanduse läbinud Vistaks (ja mis on väga viisakas).

Read More

Oled sattunud ajaveebile, mis on loodud EIK kursuse “IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid” ehk suupärasemalt I008 raames. Kursuse kohta on võimalik rohkem lugeda siit. Kõigi ootuste kohaselt hakkab nüüd järgmise 10 nädala jooksul, iga nädal vähemasti korra, avalduma siin natuke itijuttu. Kena, aga alustaks asjaga pihta.

…

~ ( 8:>